September tuleb jooksuga

Et alustada algusest, siis tuleb minna tagasi päeva, tegelikult öösse, vastu 10.juulit 2016. Istusime kolme sõbranna ja ühe beebiga vinoteegi terrassil ja valmistusime tähistama S-i sünnipäeva, mis südaööl saabuma hakkas. Veel enne, kui kell lõi 00 liitus meiega kogenud spordipoiss P. Nii me siis istusime ja meenutasime ja nostalgitsesime ning vormisime uusi suuri plaane tulevikuks. Veini pokaalide kokkulöömine tähistas eesseisva kahe kuu pikkust tööd, mis pidi päädima 11.09.2016 Tallinnas. Mõtted taas jooksutossud jalga tõmmata ei suutunud enam kauem peas püsida. Ma soovitan enda ümber koguda inimesi, kes inspireerivad, sütitavad, julgustavad – nii jõuab elus tunduvalt rohkem kogeda, näha ja tunda. Ma olen rõõmus ja õnnelik, et mul on elu jooksul olnud luksust väga paljude selliste inimestega oma eluteed jagada. Ka tol ööl oli sünergia nii võimas, et formuleerisime oma eesmärgi kahe kuu jagu tööd teha, et siis sel ilusal pühapäeval nautida seda jooksurõõmu. Mina ja mu paljud sõbrad tõepoolest armastame jooksmist! Mitu pokaali head veini (vahuveini pudelil löödi südaööl “möögaga” lausa kael maha) pani meid muidugi oma võimetesse eriti siiralt uskuma – seadsime eesmärgiks joosta poolmaratoni ajaga alla 2 tunni. Õnneks täispika maratoniplaanide juurde mõtted veel ei küündinud. Suutsime säilitada ka reaalsuse – enne augustit me suurt jooksurajale kumbki S-ga ei jõua. Jäid siis 5 pikka nädalat, et ennast 21,1 km läbimiseks valmis seada. Hr P hakkas vabatahtlikult kahe hullukese trennaks.

 

Lõime FB omale salajase jooksjate grupi ja asusime samme seadma. Iga nädala algul koostas trenna P meile treeningkava, mille me S-ga kumbki kuskil 75% ulatuses suutsime ka nädala lõpuks täita. Kellel on valutavad põlved, kellel laps ja sinna juurde veel sada muud häda. Aga kes tahab ja teeb, see jõuab. Jälle vanarahva tarkus.

On olnud raskeid ja vastikuid trenne, aga on olnud maailma parimaid jookse ka. Uskuge või mitte, aga kõige nauditavam trenn selle 5 nädala jooksul oli 17 km pikkune jooks. Nagu teraapia.

Varem kuulasin joostes alati muusikat. Aga saades vanemaks ja targemaks ning saades aru, et aeg on suure väärtusega, siis kuulasin klappidest “Hallo Kosmost” või “Investeerimisraadiot”. 2in1. Aeg on raha. Beyonce ja Adele oli juba küll kuulatud.

Need 2 kuud on olnud hullult lahedat, isegi siis, kui on väga raske olnud. Võrreldes 4 a taguse ajaga, kui samamoodi 2 kuuga maratoni valmis ennast jooksin, on  ikka palju teisiti. Ikka tunduvalt keerulisem on. Ja ma ei pea silmas füüsilist poolt. See on arendatav. Palju raskem on leida ja võtta seda aega väikese lapse kõrvalt, et iseenda isiklikke eesmärke täita. Ja ma ei taha ju teha seda tema arvelt. Eriti veel nüüd, kui käime mõlemad Loreega päevatööl ja õhtud ning nädalavahetused on ainsad koosveetmiseks mõeldud ajad. Aga väikeste mööndustega ning olgem ausad – hetki iseendaga on ka vaja- olen saanud ennast taas jooskulainele. Küll tuleb tõdeda, et eesseisval pühapäeval ei lähe ma ilmselt vallutama seda alla 2 tunni aega. Oleks muidugi super ja mida kõike, kui see nii läheks, aga kui vaadata otsa trennidest joostud aegadele, siis imet lootma ei jää🙂 Läheme ja naudime S-ga seda 21 km nii nagu vanasti. Trenna P läheb muidugi maratoni distantsile ja lubas meid finishis ära oodata. Siis pidime ikka ühe ilusa tähistamise ka tegema. Need viimased 2 kuud on ikka väga lahedad olnud!😉

Ja kõigile jooksjatele, olenemata distantsist, palju vingeid hetki ja kerget jalga! Medali saab ju ka😀 Ja, kes see aasta veel rajale ise ei lähe, tulge kaasa elama! Plaksutage, hõisake ja ergutage – see lisab nii palju emotsiooni asjale!😉 21,1 km, siit me tuleme!

Kuna mul ei ole värskeid jooksupilte, siis siit paar 4 a tagust meenutust, kui S-iga viimati koos samal üritusel poolmaratoni vallutamas käisime.

img_20120909_141148_q8q9204

Pika puhkuse lõpp – Itaalia.

Kätte on jõudnud aeg, mis tundus alles mägede taga olevat, aga siin ta siis on. Olen tagasi tööl, kus viimati olin aasta ja kümme kuud tagasi. Siis tundus see naasmine väga kaugel, aga aeg on tõepoolest märkamatult lennanud. Loree on juba aasta ja pea üheksa kuud vana ja valmis alustama uue etapiga oma elus-lasteaiaga. Seda valmisolekut ei oska ma siiski päris täpselt muidugi hinnata. Aga mingil valmisoleku skaalal tundub mulle, et võib ta sinna etteotsa paigutada küll. Lasteaist ja sellega seonduvast kirjutan aga eraldi ja üsna pea, sest järgmine teisipäev on esimene “koolipäev”🙂

Täna aga pisut mõnusamal teemal – puhkus. Täpsemalt puhkus Itaalias. Kes teab, see teab, et Itaalia on mu suur armastus. Ma ei ole käinud küll igal pool maailmas, aga pisut ikkagi ilma näinud ja selle saapamaa vastu ei ole veel miski muu paik saanud. Idee jälle sinna minna tekkis vaid päev enne minekut, seega kes ütles, et lapsega elu ei saa olla spontaanne?🙂 Okei, mul oli ette teada, et Lorrule on parimad hoidjad olemas (seekordne käik oli mõeldud minekuks ilma lapseta, sest tundsin, et pisike omaette puhkus kulus ära. Teisel päeval tuli juba suur igatsus muidugi peale). Igatahes mõeldud-tehtud. Teisipäeva õhtuks olime Tallinnast Bergamosse jõudnud ning meid tervitas tõeliselt soe lõunamaa hilisõhtu. Väike autosõit “koju” Garda äärde ja puhkus sai alata.

Hommikuid alustasime suhteliselt vara. Kella 8 ajal panime jooksuketsid jalga ning tegime pisut sporti. Oli palav, päris palav. Preemiaks aga hommikune suplus Garda järves. Ma isegi ei tea, millal ma viimati hommikul looduslikes tingimustes ujumas käisin? Ilmselt viimati jällegi Itaalias🙂 Väikeses linnakeses, kus peatusime-Desenzano-elasid ka mõned tuttavad, kelle juures ühel hommikul hommikusööki tegime. Teistel hommikutel käisime peale trenni kohalike kombel ikkagi baaris.

Kolme pika kohaloldud päeva jooksul jõudsime väga palju tegelikult ringi käia ja näha, kogeda. Esimesel päeval võtsime ette praamisõidu Garda järvel. Sõitsime Malcesine linna, kus üritasime gondliga kõrgele mäkke tõusta. Kuna august on kõige hullem puhkuste ja seega turistederohke kuu, siis peale 2 tundi järtsus viibimist matsime selle plaani maha. Järgmisel korral. Malcesine ise on armas ja künklik linnake,  täis pisikesi tänavaid ja sõbralikke itaallasi. See ei ole just väga eriline kirjeldus ühe Itaalia linna kohta. Enamik on sellised🙂 Malcesine ise näeb välja selline:

20160803_162451 2016-08-06 11.27.12 20160803_154838

Malcesines sõin igatahes oma elu üht parimat Carbonarat – absoluutselt õigete komponentidega valmistatud! Imemaistev! Ja loomulikult jahutav Aperol Spritz🙂 Klassika. Malcesinest seiklesime praamiga edasi (geograafiliselt siiski tagasi) Sirmione linna. Üks turistikamaid, mis sealkandis vist on . Nii, kui kai peale astusin sain aru, et olin seal ka varem viibinud. 5 a tagasi Verona lähedalt veinimessilt tulles lipsasime Mauro ja Riinaga samuti sealt linnast läbi. Kõik oli väga tuttav ja hea🙂

2016-08-06 11.24.26

2016, Sirmione kai

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

2011, Sirmione kai

20160803_193636

Õhtu lõpetasime Desenzanos ühes trattorias suurema seltskonna “kohalike” eestlastega. Näis, et nii mõnedki on oma teiseks, peamiseks, koduks valinud palju-palju parema kliimaga Itaalia. Terve augusti kõik kolmapäeva õhtuid täitis linna muusika – toimus Valgete ööde festival. Keset kolmapäeva õhtut oli linn rahvast pungil ja kõik nautisid sooja õhtut, jahedat veini ja parimat seltskonda.

Neljapäeval sõitsime Veneetsiasse. Kuna Murano saarele ei olnud ma sealt edasi kunagi jõudnud, siis seekord tegime ka selle teoks. Miskit suursugust seal ei üllatanud, aga linnukese sai ikkagi kirja🙂 Ja ühe Murano klaasist käeketi ka! Veneetsia oli armas nagu ikka. Väga väga palju turiste muidugi. Kuna see oli mu kolmas Veneetsia külastus, siis ei “pidanud” väisama legendaarseid vaatamisväärsusi vaid sai rahuliku südamega Suure kanali ääres pikalt lõunatada ning niisama ringi patseerida. Selline reisimisviis on tegelikult mulle alati olnud südamelähedasem, kui risti-põiki must have kohtade külastamine, aga paratamatult tahaks alati ju ka neid näha🙂 Tundub, et tuleb lihtsalt rohkem käia🙂

2016-08-04 15.31.28 20160804_145019 20160804_161834 2016-08-06 11.16.52 20160804_171827

Kui siiani oli Itaalia meid kostitanud 30+ kraadise ilmaga, siis reedel pidime ka vihma tundma. Päikest ei olnud, kuid õhk oli siiski mõnusalt soe. Ikka üle keskmise eesti suve😀 Aga kuna päikest võtta ei saanud, siis otsustasime Milanosse korra sõita, outletis käia ja must-have Duomo ka ära vaadata! Milanos olin varasemalt vaid erinevate rongijaamadega pidanud leppima🙂 Linna endaga ei olnud mahti olnud kohtuda. Nüüd sai seegi tehtud. Minu teadmised ja teiste kogemused läksid suht-koht hästi kokku sellega, mida seal nägime. Ülearu vinget kogemust just ei jätnud. Selline keskmine suurlinn, hall ja pisut igav. Katedraal oli muidugi võimas, aga nii Kölni, kui Viini Püha Stepheni katedraalid on jätnud suursugusema mulje. Cucci-mutsid ja versatsid olid butiikide näol kõik kenasti üles rivistusnud ning tegime pisut window shoppingut ikka ka🙂 Milanost tagasi sõites tõdesime, et oleks pidanud siiski hoopis mägedesse sõitma ja maalilisi vaateid nautima, selle asemel, et hallis suurlinnas jalutada. Samas nähtud-tehtud jälle. Rohkem ei kipu sinna hetkel.

20160805_122042

Suureks sooviks oli meil veel mõnd viinamarja istandust lähedalt näha ja külastada. Selle saime samuti Garda lähedal tehtud. Sellise veinimõisate ringkäigu peab teinekord süvitsi ette võtma🙂 Absoluutselt armsad ja tõeliselt maalähedased kohad.

20160805_152547 20160805_164932 20160805_1649402016-08-05 17.19.43 20160805_173226 2016-08-05 17.45.05

Viimase pika päeva oma Itaalia seiklustega lõpetasime koduses Desenzanos koos sama pundiga, kellega ka esimene päev. Kohalikumad inimesed teavad neid maitsvamaid ning ilusama vaatega restorane. Ma ei ole veel nii maitsvaid karpe kusagil mujal söönud, kui seal – tomatises kastmes, otsevaatega Garda imelisele järvele.  Aga panna cotta meistrivõitlused võidaksin siiski mina😀

2016-08-06 11.01.53 20160805_183545 20160805_184229

Mis mulle selle puhkuse juures kõige enam meelde jäi: olin juba suutnud unustada, kui soojad ja meeldivad on Itaalia õhtud, üleüldine kliima. Seal võid hommikul kleidikesega välja minna ning tead, et ka hilisõhtul ei vaja sa kampsunit peale. Lihtsalt ongi mõnusalt soe/kuum koguaeg! Olin küll Garda ääres varem korraks käinud, aga seekord sain seda piirkonda rohkem näha ja aru saada, et on ikka üks imeline koht! Väga mitmekülgne. Sul on seal väikesed rannad (mitte küll nagu meie Pärnu oma, aga päikest saab võtta), samas mäed, kuhu talvel/kevadel pooleteist tunnise autosõiduga suusatama minna või muul ajal niisama matkama, ilus sinine järvevesi, kus kasvõi hommikul ujuda. Lisaks tohutul hulgal pisikesi linnakesi ümber Garda järve, mis igaüks on pisut oma nägu. Väga mitmekesine koht, kus ka pikemal viibimisel kohe kindlasti igav ei hakka. Ja kui tahaks natuke ka muud Itaaliat näha, siis Veneetsia, Milano, Verona, Bologna ei ole üldse kaugel. Samas saab sõita ka põhja poole mägedesse, kus on omamodi vinge. Ja lisaks on ka lennuühendus Bergamo/Malpensa lennujaama näol väga lähedal olemas.

Mulle hakkas see kohake oma lemmik riigist igatahes veelgi enam meeldima ja puges täitsa südamesse. Ilmselt ei ole see viimane kord, kui seal olla sai🙂 Itaalia lihtsalt kutsub mind tagasi, midagi ei ole teha!

Laupäeva hommikul sõitsime põhimõttelsilt ilma toimiva gepsu ja mapsita kenasti isegi lennujaama lähedale parklasse ja sain oma kesise itaalia keelega parklanaiskaga asjad selgeks räägitud ja väikesed probleemid ka lahendatud. Tõelise itaallase tunne hakkas vaikselt tekkima😀 Õhtuks olime Riias ja sealt edasi juba koduses Pärnus. Koju on alti parim tulla, seda enam, kui sind maailma kõige armsam Lorru ootab! Aga selge on ka see, et süües kasvab isu ja Itaalia armastus saab iga korraga vaid hoogu juurde. Parim puhkuse lõpp, mida oodata võis!

Alla prossima volta Italia! (Ja, kui keegi plaanib lähiajal samasse kanti minna ja tahab täpsemaid kohti või midagi muud uurida, siis kirjutage ja aitan nii palju, kui oskan🙂 ) Soovitan kuumalt!

#Mysweet29

Mulle meeldib öelda, et täpselt suve keskel saan ma igal aastal natuke vanemaks. Ja ma saan hea meelega vanemaks🙂 Ma olen kindel, et mu 30-ndad on veel eriti vinged ning üle lati 20-ndatest ägedamad. Elukogenumad -ja targemad kindlasti! Ja enesekindlamad ja eneseteadlikumad😀 Nii, et tulge aga! Kuid enne veel …. veedan ühe toredama aasta veel 29-sena.

See aasta otsustasin samuti oma päeva koos heade sõbrannadega tähistada. Hommikul käisid ka vanemad ning venna külas ja päeva teise poole saime Sikuga (maailma parima abilis-sõbranna tiitli saab ta kinldasti minu käest! ja veel tegelikult muidki) õhtuks ettevalmistusi teha. Hommik algas aga tegelikult veel eriti armsalt. Ma kohe pean selle siia endale üles märkima (kui seda kunagi 30. aasta pärast loen). See sama Siku helistas hommikul kl 8 ning õnnesoovide kõrvale küsis kuidas muidu enesetunne jne. Kuna mul oli juba kolmas päev kehva olla, sest magu streikis ja seal toimus miskit, siis sain talle kurta🙂 Sõber kuulas ja tegutses! Pool 9 oli ta mul ukse taga, näpus salvei ja kummel, et ma omale teed saaksin teha! No, kuidas nii armas saab lihtsalt olla?!🙂 Miks mina nii armas kunagi ei ole😀  Ja siis jõin magu tervendavat teed ning jutustasime. Tunni pärast oli maos ärritus peaaegu kadunud ja mu enesetunne vaat, et suurepärane. Tundus, et õhtul võib isegi midagi süüa-juua. No vot selline asi siis🙂 Jube armas ikka!

Sünnipäeval tahtsin pakkuda oma viimase aja lemmikuid – Kreeka spanakopitas pirukaid (feta-spinati täidisega), home-made guacamolet chipsidega ning Vietnami kevadrulle erinevate kastmetega. Selle kõigega abistas taaskord Siku, kuid ta spetsialiteediks jäid spanakopitaste voltimine🙂 Õhtul saabusid kõik head külalised ja veetsime mõnusa õhtu hea söögi, veini ja juttudega. Kingitused olid ka maailma toredad, aitäh teile kõigile! Ja lilled!

Suuri edasimineku plaane pidanud ei olnud, aga otsustasime Sunseti kasuks. Viimati käisin seal ilmselt täpselt 4 a tagasi ,ka Bacardy beachpartyl, nagu seda oli ka eilne pidu. Ja ei pidanud kahetsema! Hea, kui väga harva kuskil öölokaali satud ja siis tõesti ka tore pidu on juhtunud olema. Muusika oli enamjaolt meie maitsele ja rahvast väga väga palju. Pärnus oli nädalavahetusel üliõpilaste rannavolle MM ja oli näha, et ka Sunsetti jõudsid neist paljud. Igatahes korra suve jooksul sellisel korralikul ööüritusel ära käia on täitsa tore. Eriti enda sünnipäeval🙂 2 tundi tantsimist, friikad viineritega ning koju magama. Muidugi oli meil vaja sõbrannaga, kes minu pool ööbis, veel lobiseda ja lobiseda, mis sest, et hommikul pidi juba suht varakult ärkama. Preili Loree pidi oma täies hiilguses saabuma🙂

Nagu ka eelmisel aastal, siis lubasin ka eile, et järgmine aasta on minu sünnipäev kohe kindlasti suve ürituste graafikus esindatud! Ja siis ilmselt ehk juba natuke suuremalt ja uhkemalt😉

IMG_5711 IMG_5689 IMG_5654 IMG_5656 IMG_5686 IMG_5685 IMG_5633

13781703_1203920086306450_1975468658216960544_n

 

Tere Juuli

Praeguseks hetkeks tundub mulle miskipärast, et suvi hakkab juba selleks aastaks otsi kokku tõmbama, aga õnneks ma ilmselt eksin. Lihtsalt nii palju on jõutud sel soojal hooajal juba teha ning praegu kallab akna taga ladinal vihma ning on pime hall. Aga ma olen rõõmus, et vähemalt sama palju toredat sooja aega on vee ehk ees.

Ma ei ole saanud nii pikalt siia kirjutama asuda kahel põhjusel. Esiteks on viimased nädalad lihtsalt imekiired olnud ja kõike muud peale blogimise on tulnud nii palju teha. Peamiselt siis õmmelda ning teha muid ettevalmistusi möödunud nädalavahetusel toimunud Pärnu Hansapäevadeks, kus NU-ga väljas olin. Olen ka see viimase minuti mees loomulikult. Õnneks jõudsin kõik vajaliku tehtud ja olen veel täie tervise juures. Laat läks väga hästi ja meil oli Kariniga (temaga jagasime telgialust ning ta teeb hästi toredaid ja isikupäraseid kleite. Kes tunneb huvi, see vaatab ILMbyKarin) äärimiselt vahva nädalavahetus! Üksi oleks ikka maru igav olnud.

Aga teine eemaloleku põhjus on puht praktiline. Mu kolmeaastane süler otsustas lõplikult oma ekraani mulle enam mitte näidata (ta vaeseke sai mõned kuud tagasi natuke kannatada ja siiani nägin sealt umbes 2/3 ekraanist). Ipadist ega telefonist ei viitsi ma aga kirjutada. Omast laiskusest ja mugavusest. Nüüd oli lihtsalt siis viimane aeg midagi ette võtta ja astusin siis ka raske, kuid natuke ka rõõmsa südamega maci koolkonda. Ipad küll juba oli, aga see oli kunagine kingitus ja pole ise seda seda valinud. Olin kaua juba mõelnud, et järgmiseks sooviksin küll maci, aga selle hind pani ikka pikalt järele mõtlema. Seepärast ka see raske süda🙂 Aga kokkuvõttes olen rõõmus ja hakkan nüüd oma uue kaaslasega tutvust tegema. Ja panustan sellele, et temaga saan ma kauem aega koos veeta, kui kolm aastat.

Ja seda uut raali võin võtta ju ka, kui varajast sünnipäeva kinki, sest paari nädala pärast see just tulebki ning ennast tuleb ju ikkagi poputada ka🙂 Ega rohkem söendagi hetkel aega raisata, sest järgmine tipitelk vajab väljalõikamist ning uus Kodu ja Aed oli ka nädalavahetusel postkasti saadetud. Tahtsin lihtsalt uues kompuutris proovida kirjutada🙂 Näeme varsti ja sutsufrei!

13523906_10154485573704349_841870096_o

 

Mida teha “üllatuskülalistega”?

Enamasti mul kutsumata külalisi ei käi, kuna ma olen suht planeerija tüüp ja tahan selliseid asju alati ette teada. Õnneks ei ole mu sõpradel kombeks mind ka taoliselt  üllatada😀 Me not like it😀

“Üllatuskülaliste” all pean silma seda, kui pole väga palju aeg ette valmistuda, aga midagi nagu tahaks ju heale sõbrale siiski pakkuda. Väga tihti teen ma siis sellist üli lihtsat ja kiiret snäkk-einet:

Vajad: Tortilla chipsid, Taco kaste, riivitud juust.

IMG_5038

Tee: Laota ahupannile chipsid. Vala neile peale taco kaste ja puista lõpetuseks peale mõnus kiht juust. Pane ahju 180 kraadi juurde ja lase kuskil 10 min olla. Kui juust on sulanud, siis ongi valmis! Imelihtne!

Serveerimise juurde võid lisada ka chipsikastmed. Nii mekib kogu kupatus veelgi mahlasemalt!  ;) Sel korral testisime uusi Valio maitseid. Minu lemmik oli kindlasti Tai-maitseline dipikas!

IMG_5046 IMG_5052

Kuna mu ahi on natuke tobu ja küpsetab veits ebaühtlaselt, siis servad said seekord pisut liiast kuuma. Aga võin öelda, et kõigile külalistele on see snäkk väga väga maitsenud. Kes proovib, see juurde soovib🙂

Postitus valmis koostöös Valioga.

Minu teisest beebist – Nordic Unicorn

Mõned teist on ilmselt juba tähele pannud (no olen ikka korduvalt tähelepanu juhtinud vist :D), et tegelen ka väikestviisi ettevõtlusega. Viimased paar kuud on täiesti selle tähe all läinud ja olen praktiliselt kogu oma vaba aja sinna suunanud. Kes siis veel ei tea, palun saage tuttavaks – minu väike ükssarvik – Nordic Unicorn. Selle nime taga peituvad väga üldiselt öeldes lastega seonduvad tooted. Nimekiri just pikk ei ole, aga ideid on ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis tuleb lisaks tipitelkidele tootenimistusse veel nii mõnigi tore tegelane. Üks neist juba tegelikult kohe!😉😀

IMG_4793

IMG_4748

Aga kuidas kõik algas ja kuidas minust ettevõtja sai?

Kunagi pisut üle 2 aasta tagasi nägin mingites USA blogides ja instakontodel selliseid toredaid indiaanitelke ja tekkis mõte neid ka ise tegema hakata. Eestis ei olnud ma tol hetkel veel taolisi näinud. Käisin isegi EAS`is konsultatsioonil ja oma ideest rääkimas ning sain positiivset tagasisidet. Naljakas on see, et tol hetkel ei olnud mul endal väikeste lastega mingit kokkupuudet või sidet… et miks selline idee? Tagantjärgi olen mõelnud, et äkki oli see mingi, teate küll, saatusesõrm😀 Sest umbes samal ajal, kui idee sündis ja arenema hakkas, siis otsustas Loree kuskil pilve peal, et oleks aeg hakata tulema. No ma usun natuke selliseid asju😀

Igal juhul hakkasin siis vaikselt tegutsema, ostsin õmblusmasina ja esimene eksemplar sündis! No see oli pisut kohmakas😀 Neid proovitelke oli ikka korralikult omajagu. Olin ise hullult vaimustuses, aga asi ei läinud päriselt käima. Muu elu ja olme tuli kuidagi peale ja nii see telgimajandus ka ootele jäi. Peale Lorru sündi hakkasin uuesti väga vaikselt toimetama, aga ka siis oli see pigem selline teen ühe ja siis kolm kuud ei tee midagi😀 See kättevõtmise moment puudus. Sel kevadel siis mõtlesin, et kas võtan asja päriselt ja tõsiselt ette või loobun täielikult. Muidu istus nagu ikka kuskil kuklas ja kipitas. Mulle meeldib tegeleda asjadega kas 100% või siis üldse mitte.

Nagu tänaseks näha, siis sündis positiivne otsus! Ja ma olen rohkem, kui rahul🙂 See eneseteostuse moment, mis sünnib ning uute telgiomanike (no nende vanemate vist tegelikult) positiivne tagasiside annab kümme korda rohkem tagasi, kui need väheste unetundiega ööd, võtavad. Teiseks olen ma selle kogemuse üle iseenesest juba niivõrd tänulik, sest ma olen selle lühikese aja jooksul juba nii palju õppinud. NU näol on tegu hetkel rohkem ikkagi oma hobi ettevõtluseks vormistamisega, sest suve lõpus lisandub ikkagi mu põhitöö, kuhu naasen. Aga NU-d ei kavatse ma ka siis nurka visata vaid ilmselt tuleb töökorraldust pisut muuta (aega jääb ju endal vähemaks) ja ajaplaneerimisega rohkem tegeleda ning pisike ükssarvik saab rõõmsalt edasi kepselda. Ettevõtlusega tegelemine annab kõvasti lisaväärtust ka mu põhitööle, sest suurendab nö platsivaadet ja annab võimaluse näha telgitagust.

Aga kuidas ja mida ma ikkagi teen?

Mul ei ole vabrikut ja pisikesi hiinlasi, kes kahes vahetuses õmblusmasinal käia lasevad. Ole ainult mina ja 24 tundi ööpäevas. Nüüd on lisaks ka üks õmbleja, kellelt ostan teenust sisse ja üks tore trukilööja, kes samuti minu eest trukke ja ööse lööb. Seega natuke on töökoomus vähenenud (trukke ja ööse ma siiski ise lüüa ei oskas :D). Aga minu idee on personaalsus ja isiklik lähenemine. Tipitelgid on seega custom-made ehk rätsepatöö. Tavaliselt toimub asi nii, et üks tore emme kirjutab mulle, et ta sooviks oma lapsele/lastele nt heledat, aga samas tütarlapselikku telki. Mina pakun välja kangad, millest oleks võimalik teha ning tema siis langetab lõpliku otsuse. Ja nii ongi sündinud telk, mis enamasti on vaid sellel lapsel. Täpselt seline nagu tema tuppa sobib ja milline talle kõige enam rõõmu valmistab🙂 Kui kellelgi ideed puuduvad või lihtsalt ei ole kindlat eelistust, siis on mõned telgid ka juba valmis ja ootavad uut kodu. Või pakun mina miskit omaltpoolt lihtsalt välja. Kuna ma sain omale toreda õmblejatädi, siis nüüd saab telkidele kaasa osta ka alustekke, mida põhjaks seada ja samuti ka telgiga matchivaid patju🙂 Patju ja alustekk ei keela keegi muidugi ka niisama üksinda osta😀 Tekikest saab ju kus tahes kasutada ja patjadega lihtsalt pisut ruumi ilmestada.

Nagu nimigi ütleb _ Nordic Unicorn – siis üldine joon või suund on hoida skandinaavialikku ja lihtsat joont, mida ma ise väga armastan. Samas, kui ma olen need lopsakate lilledega telgid valmis saanud, siis no … nii ilus!😀 Isegi minu minimalistliku silma jaoks😀 Ja seega sünnivad NU nime all nii põhjamaised ja rahulikud telgikesed, mida on lihtne erinevatesse lastetubadesse sobitada kui ka efektsemad pilgutõmbajad. Vorm jääb ikkagi lihtsaks!😀

IMG_4450 IMG_5150

Vot sellised vahvad telgikesed valmivadki minu väikeste sõrmekeste all, täitsa handmade with love :) Aga kuna ideedel on kombeks paljuneda, siis olen valmis saanud täiesti ahjusooja uue toote! Ja selle üle on mul ekstra rõõmus meel, sest see on lihtsalt nii vajalik ja elu palju mugavamaks tegev asjake🙂 Nimetus on ehk pisut naljakas: Hoidja-pael. Ühesõnaga ta hoiab lapse kõige väärtuslikuma kraami enda “kaitse all” ja hoolitseb selle eest, et kõik vajalik oleks ka emmel käe ulatuses.

IMG_5159 IMG_5167 IMG_5172

IMG_5166

Seega ühe otsa külge kinnitad närimisrõnga, kaisulooma, veetopisi või mõne muu lapse jaoks tarviliku/armsa asjakese ja teise otsa oma käe külge (kui laps on süles ja närib nt oma närimisrõngast), rattatooli/turvatooli/käru turvarihma või vankri turvakaare/ lükkesanga või nt ka oma käekoti külge. Täpselt nii nagu parasjagu kõige mugavam on!🙂 Ma kinnitan – see teeb elu mugavamaks!😀 Meil ripub nt veetopsike väljas jalutades lükkesanga küljes, nii tuleb Loreel ise ringijoostes pidevalt meelde vett juua. Ja mina ei pea seda kuskilt kotipõhjast pidevalt otsima hakkama. Samuti on Loreel oliline pidevalt kaasas kanda oma sõpra “tuduud”, mis talle  turvalist tunnet pakub ja nt kui me sõidame ratta või autoga, siis kinnitan selle alati tooli traksi külge, Nii on Lorrul oma lemmik alati vajadusel kohe võtta ja ei saa teda samas ära vistata ning kaotada. Autosõidul ei saa me ju lastele äraloobitud lelusid kuskilt põrandalt kookima hakata.

1905 Lorru 175

Vot selliste asjadega ma oma vaba aega sisustangi🙂 Ise olen uhke ja õnnelik! Juba on kolmanda lisanduva toote osas ka idee olemas, aga võtan rahulikult ja küll sellegagi hakkama saan😉 Samuti üks vajalik asjake, et elu lapsega pisut lihtsam oleks😀 Ja kindlasti hoian teid asjaga kursis. Kui teil nüüd peaks täiesti tormiline soov tekkima kas ühe vahva tipitelgi või selle hoidja-paela osas, siis kirjutage mulle nu.nordicunicorn@gmail.com. Nordic Unicorni FB võib ka alati kirjutada🙂 ja “meeldivaks” võib ka märkida, et alati uute uudistega või muude toimetustega kursis olla🙂 (instagramis on ükssarvikul samuti oma konto olemas!) Lisan, et paelte osas on variantidena need samad, millest ka üleval pildid on (Rebade, öökullid ja sinine/punane ankur). Loodan, et elate mulle sama innuga kaasa, kui mina neid meisterdan🙂

Ja kuna te olete mulle väga armsad ja kallid (no, et te üldse siin käite eks), siis kingin kolmele lugejale ära NU tutika toote, hoidja-paela🙂 Paela variandi saab iga võitja ise valida. Et osaleda, siis kirjutage selle postituse alla facebookis (minu blogi lehel) inimese nimi, kellele võiks NU tegemised veel korda minna ja kes neist siiani võib-olla ei tea  (kas neid saab üldse olla?😀 ). Kolm võitjat hõiskan välja reede lõunal!

image-0.02.01.1ac1669a520635e00e9e3c38b9d466b04fc4cf19e36242966cc95ee3c9839c41-V

Nordic Unicorn`i vahva tiim😀

 

Vlog: Loree esimene kaherattaline

Mõned nädalad tagasi, kui Loree saavutas pooleteistaastase verstaposti, saabus meile koju tema esimene kaherattaline. Tartu rattamaratonile me veel registreerinud ei ole😀 Nii mõnedki teist teavad, et ma olen suhteliselt suur aktiivsete tegevuste, s.h sportlike harrastuste fänn. Ilmselge, et soovin ka Lorrusse seda pisikut süstida. Ja minu meelest on see ainult positiivne. Ja on loogiline, et ka selliste asjadega ei ole kunagi liiga vara peale hakata. Ja vanemad on lastele alati eeskujuks!

Tegelikult oli nii, et läksime Loreele ja minule rattakiivreid valmima (olime just minu helesinisele ponile rattatooli peale saanud🙂 ), kui seal samas avastas Lorru ise tolle Strideri tasakaaluratta ja tundis kohe huvi, et mis äge asi see veel on. Panime ta katsetuseks sinna peale ja ta ei peljanudki vaid hoopis sammus seal sellega ettevaatlikult ringi. Tegelikult oli mul ammu teada, et ühel päeval me selle talle ostame, aga arvasin, et äkki järgmine suvi. Seda enam, et ta hakkas ju alles 1,4 aastaselt käima. Aga nägin, et võime Strideri juba see suvi koju tuua ja talle seda tutvustama hakata. Strider ongi tegelikult mõeldud juba alates 1,5 lastele ja paljud saavad selle omale esimeseks sünnipäevakingiks. Seega arvasin, et võib ka Loreed juba vaikselt “sõidutama” hakata😀

Meie valisime Strider pro mudeli, no et ikka kohe pro-ks😀 okei, tegelikult sellepärast, et pro mudel on kõige kergem – 2,2 kg! Ja lapsele on see kaaluvahe eriti hästi tunda. Värv meeldis mulle ka – valge/hõbedase(halli) combo, no päris minulik😀

Lorru on sellega nüüd proovinud sõita nii toas, kui õues. Ratas on meil koridoris koguaeg katsuda-vaadata, nii see tutvus neil algas. Ja, et Loreele näidata, kuidas sellega toimetama peaks, siis olen ma ise mööda tuba Strideriga kõvasti rallitanud!😀 Kust see laps muidu õpib. Igatahes vaikselt juba tuleb. Kõige olulisem selle juures on selle fun-efekti säilitamine lapse jaoks. Et ei sunniks teda kohe sinna peale ja sõitma, kui laps esimestel kordadel ka veidi pelgab. See on suhteliselt loomulik. Aga nagu ma olen näinud Lorru pealt, siis see huvi järjest kasvab.

IMG_4811 IMG_4819

Oleme Strideri jalutustiirudele kaasa võtnud, et siis saab vahepeal sõita ja siis jälle kärutada. See mahub meil õnneks ilusti käru pakiruumi ära. Kusjuures eriti tuus on see, et tean paari last, kes on samuti alustanud Strideriga sõitmist päris varakult ja siis mingil hetkel üle läinud juba päris kaherattalisele jalgrattale. Ei mingeid abikaid. :) Seega õpetab see lapsele tasakaaluhoidmist just kõige õigemas eas ja peale selle pakub palju lõbu ning mitmekesistab lapse liikumisvõimalusi ja tegevusi.

IMG_5066

Panin kiirelt kokku ka ühe väikese video. Lorrul on Strider olnud nüüd alla 3 nädala ja me ei ole sellega iga päev loomulikult sõitnud. Aga sõbraks on nad juba saanud ja selline on siis hetkel seis😀 :

Plaanin mingi aja tagant siis taolisi lõigukesi filmida, et näha, kuidas Lorru liikumine Stridelil areneb. Ja küll kunagi ka rattamaratonidele läheme😀

Kes oma väikesele ka sellist vinget tasakaaluratast soovib, siis leiate need siit. PS! Neil on müügil eriti tuusad kiivrid! Lorrul on enda lehmake juba ammu käes, aga minu kiivripoiss peaks ka kohe kohe jõudma. Siis saan samuti turvaliselt rattasõitu teha ning lapsele eeskujuks olla🙂

Postitus on valminud koostöös Strider Baltic`uga.

Minu OKR õhtusöögi retseptid

Reedel pidasime oma sõpruskonnaga maha kolmanda OKR õhtusöögi, mis algselt pidi olema USA köögikunsti teemal, aga viimasel minutil otsustati ümber hoopis Kreeka köögiga katsetada. Meie kõhud olid igati rahul! USA burgeri grillpidusid lubas pererahvas suve jooksul meile nii, kui nii korraldada😉 Aga enne, kui asume tolle reede juurde, siis lubasin teile siia enda õhtusöögi retseptid üles kirjutada.

Tomette al forno con crudo (2-le)

Vajad: meelepärast salatit, 100 g Parma sinki, 1 kvaliteetne Camembert juust, 1 küps pirn, suur peotäis kreeka pähkleid, mett.

Valmistamine: Lõika juust keskelt lapiti pooleks ja mähi kumbki Parma singi sisse. Pane ahju ja küpseta 180 kraadi juures kuskil 10-12 minutit.

IMG_4511

Samal ajal laota taldrikule salat, tõmba vilja koorijaga pirnist laastud ja laota need salatile. Kui juust singiga valmis, siis tõsta see kõige peale ning raputa seltsiks Kreeka pähkleid. Kõige peale nirista vedelat mett. Kelle kodus tahenenud mesi, siis saab selle vedelaks soojavee vannil. Ja valmis ta ongi!🙂

Risotto alle fragole (2-le)

Vajad: 2 peotäit risotto riisi, 500 g maasikaid, 1 väike sibul, 1 pokaal valget kuiva veini,  umbes pool liitrit puljongit, võid, soola, pipart, natuke koort.

Valmistamine: Klaasista pannil võis  sibul, lisa riis ja kuumuta pisut. Lisa juurde vein ja lase riisil see endasse imeda. Seejärel hakka kulbitäite kaupa lisama puljongit, nii, et riis oleks koguaeg väikese puljongi sees. Ära korraga liiga palju pane. Samal ajal püreesta pooled maasikatest ja teine pool tükelda väiksemateks. Jäta paar maasikat ka kaunistamiseks. Kui puljong lisatud, siis sega juurde maasikapüree ning maasikad. Maasikapüreed võid juba ka veidi varem lisada, sellest ei ole midagi. Lõpuks lisa surtsuke koort ja vajadusel maitsesta soolaga. Lisa ka pipart. Peale riivi mõnd head kõva juustu. Roog valmis!🙂

20160506_204452

Panna cotta (4-le):

Vajad: 4 dl rõõska koort, 1 dl piima, 3 želatiinilehte, 1 vaniljekaun, 2 sl suhkrut

Valmistamine: Pane želatiinilehed vette ligunema. Sega omavahel koor ja piim. Tee vaniljekaun lahti ja tõmba noaga seemned koore-piimasegusse. Lisa segusse ka kaun ise, suhkur ja kuivaks pigistatud želatiinilehed. Aja segu kuumaks, aga vaata, et keema ei tõuseks. Eemalda kaun. Lase veidi jahtuda ja vala seejärel segu väikestesse ümaratesse vormidesse ja pane vähealt 3 h külmkappi tahenema. Serveeri kas soolakaramelli kastmega või nt värskete marjadega/puuviljasalatiga!

Soolakaramelli retsepti võtsin Ragne blogist.

20160506_212418

Andke teada, kui katsetanud olete🙂

 

Vlog: Pooleteisene

Reklaamisin juba eelmisel nädalal välja video pooleteise aastasest Lorru tüdrukust. Sain selle lõpuks täna öösel kokku pandud ja seega siin ta on! Kavatsen tulevikus selliste videote tegemisel usinam olla, sest neid on kunagi hiljem ikka eriti tore vaadata🙂 Loree esimese eluaasta video on mul siiani arvutis pooleli … kui muud vajalikud asjatoimetused valmis saab, siis jätkan😀

Igal juhul loodan, et teil on sama tore seda väikest kümneminutilist filmikest vaadata, kui meil, kellel on au Lorrut isiklikult tunda😀

IMG_4821

Neljakesi mänguplatsil

Kes mu instagrami kontot jälgivad (leiate siit paremalt küljeribalt), siis võib-olla teavad, et lubasin ühe suuremamahulisema pildipostituse tänaseks õhtuks. Lubatud tehtud. Kuna see maikuu on ikka üle ootuste ilus ja kena olnud meie vastu, siis võtsime ühel eelmine nädala õhtul kaamera ühes, et seda mõnusust natuke jäädvustada🙂 Ja Lorru pooltteist! Tegelikult oli asi nii, et Liina teatas, et tehku me end pisut kabedamaks, sest ta tuleb koos kaameraga. Andsime siis oma parima. Loree ei pidanud muidugi pingutama. Tol korral avastasime, et Loreest võib ilmselt ka modell saada, sest minigolfi radu kasutas ta catwalkidena (me tegelikult keelasime ka ) ja no kaamerat see tüdruk armastab! Käib ja jookseb selle ette, kes parasjagu pilti teeb, eputab natuke ja siis jookseb minema. Tõeline preili eputrilla ikka😀 Mänguväljaku õhtu lõpetasime muidugi mõnusa jäätisetiiruga, ikka mango-meloniga loomulikult😛

1905 Lorru 078 1905 Lorru 090 1905 Lorru 091 1905 Lorru 104 1905 Lorru 106 1905 Lorru 107 1905 Lorru 128 1905 Lorru 131 1905 Lorru 166 1905 Lorru 180 1905 Lorru 183 1905 Lorru 185 1905 Lorru 186 1905 Lorru 197 1905 Lorru 200 1905 Lorru 203 1905 Lorru 204 image-7b0f8db253f8789f7a161d7ef4b30c33aee569b310f5df667cd848a02e138cb5-V